16.50. Olen söönud ära 18 gr kuivatatud punase kärbseseene kübaraid (NB! See on suur kogus, kuid amanita kangus kõigub). Tegin pulbriks ja segasin spinati karri sisse, väga hea oli. Tõesti maitsev. Enne kuumutasin natuke neid panni peal, kuni nad läksid õige vähe pruunimaks. Tegin mitu erinevat sousti karriga. Kogu söömine võis võtta ca 20 minutit, 16.50 lõpetasin. Kõhus mingit iiveldust praegu ei ole, lihtsalt täiskõhu tunne, natuke koriseb ka. Nina on hakanud lurisema. Pea on ka natuke imelik juba 16.57 ajal. Natuke on hetkel raske leida sõnu.
18.40. Käisin koertega jalutamas. Mitte mingisugust erilist efekti. Kui metsa astusin, siis see tundus ühe hetke selline maagiline ja koer paistis nii suur nagu põder, st ma arvasingi et see on põder. Aga seejärel mitte midagi kui välja arvata väike tasakaaluprobleem. Käisin ära tammeni ja sealt leidsin peotäie seeni, tavalisi. Olin seeni ka tulles märganud, nii hakkasin neid kaabusse korjama. Kui metsaserva jõudsin siis oli kaabu täis. Muuseas, leidsin niidu pealt ka psilobiine, ühe väikse pesakonna. Sõin sealt ka üks neli tükki ära, see on muiudgi liiga väike kogus, et mõjuda. Siis tulin tagasi, mitte mingit erilist efekti. Praegu pea käib natuke ringi ja külgvaade natuke virvendab. Muus osas täiesti kontaktne ja adekvaatne taju.
19.00 Sõin ära veel 12 gr jagu kärbseseeni, närisin lihtsalt tükkideks ja loputasin Boržommiga alla.
20.00 Tasakaalu ja tajuhäired kergelt. Kuulasin Beethovenit, Suure fuuga keelpillikvarteti hääled läksid üle puhkpillide häälteks. See oli võimas. Tšello kõlas kord nagu tuuba, siis nagu tromboon. Alt ja viiulid madalas registris nagu metsasarved, keskmises nagu trompetid ja kõrges nagu klarnetid ja flöödid. Fantastiliselt mõnus Ma saan aru kõigest, mida B tahab oma muusikaga öelda. Sõnum on selge. See on tema enda elu ja iseloom, mis seal muusikas on, tema jonn ja kapriissus, ning palavikulised tõeotsingud. See on kõige tihedam, kontsentreeritum muusika mida ma eales kuulnud olen. Selles on inimese elu kõik võitlemised sees. Ja naine, üks hell ja hea naine nende võitlemiste hulgas.
20.30 Ajan natuke tütrega juttu, siis lähen suurde tuppa ja kuulan B 5 klaverikontserti kõvasti. Helid tungivad mu pea sisse ja täidavad kogu pea. On tunne nagu oleks pea Estonia kontserdisaal. Muusika asukoht liigub kehas üles ja alla, fantastiline.
21.30 Näen kergeid hallukaid, asjad kõiguvad, sulavad kokku, silme ees jookseb nagu mingi film, kujundid vahelduvad kiiresti. On natuke sellist Alice imedemaal tüüpi suureks kasvamist ja väikseks kahanemist. Mõtlen erinevate inimeste peale enda suhetele nendega. Natuke nagu on uni, aga uni ei tule. Üks valdav tunne on kehaline pinge, pingulolek, nagu oleks midagi tegemata, mis ei lase lõdvestuda. Üldse on kehalised tunded tugevad, vaimset on seekord vähe praegu. Jumalikku tunnet ja suurt üldist armastust, mida olen varem paar korda kogenud, mitte.
22.10. Lähen voodisse ja magan. Olen siiski mingis poolunes ilmselt, sest teadvus töötab.
1.40. Ärkan üles. Üsna tugev kehaline kaif, veidi isegi ebamugav, rahutukstegev. Kuulan veelkord Suurt fuugat ja kirjutan selle loo siin üles alates kella 19.00 sündmustest. Kui lõpetan on 2.05. Tuigun veidi majas ringi, söön natuke ja lähen uuesti voodisse.
08.00. Ärkan üles võib-olla veidi roidunult, kuid mingeid füüsilise pohmelli tunnuseid küll ei ole. Kui olin kella kahe paiku taas voodisse läinud, siis rännak jätkus, mõtted ja muusika liikusid peas, mõtlesin lähedastele, kellega olen seotud, meie omavahelistele suhetele. Silme ees liikusid igasugu asjad. Siis tuli üks loom, aga ma ei tohi öelda, mis loom see oli sest see on mu hingeloom. St ma sain nüüd teada, kes on minu hingeloom ja et ma seda ei tohi öelda. Ma ei kartnud seda looma, kuigi peaks ja me olime väga lähestikku. See oli hea tunne.
Siis oli veel mitmesugust liikumist, st kogu aeg toimus midagi ja mind haarasid erinevad tunded, mitte ükski eriti intensiivne. Siis ühel hetkel ma hakkasin üht saksakeelset luuletust lugema peast ja seejärel rääkisin mõnda aega saksa keeles sisekõnes ja peab ütlema, et päris ladusalt. Ladusamalt kui tavateadvusel olles. Kella 5 ajal tegin korra silma lahti, vaatasin kella. Ilmselgelt ei olnud kogu mõju veel lahtunud. Panin silma kinni ja nägin pika ja põneva unenäo. Sisu ei mäleta enam, tegin uuesti silma lahti, kell oli 5.05. Siis rändasin veel pikalt unenäomaailmas, tegin silma lahti ja kell oli ikka 5.05. Nägin veel unenägusid, kuid rohkem üles ei ärganud enne kui hommikul. Emotsionaalselt oli väga laia diapasooniga rännak. Väga kehakeskne, ma tunnetasin oma keha väga detailselt. Mingil hetkel ütlesin endale, et avastan sisekosmost.
(Y)
ReplyDelete